Kuigi karusnahatööstus reklaamib karusnahka tihtipeale sõnadega ’looduslik’ ja ’naturaalne’, selgub teemaga lähemalt tutvudes, et reaalsus on tegelikult vastupidine – seetõttu on paljudes riikides nt Itaalia, Soome, Holland, Inglismaa, Taani karusnaha reklaamimine ökoloogilise tootena seadusega keelustatud ning mõned riigid nagu Iirimaa, Austria, Horvaatia, Suurbritannia ja Costa Rica on keelustanud karusloomakasvatused üldse.

Järgnevalt vaatlemegi lähemalt neid mitmeid olulisi probleemkohti, mida karusnahatööstus loodusele avaldab ehk asjad, mida karusnahatööstust kasusaajad vabatahtlikult avaldada ei taha.

Kust karusnahk tuleb: lõksudega püüdmine vs karusloomakasvatused

Hinnanguliselt hukkub igal aastal karusnahatööstuse tõttu umbes viiskümmend miljonit looma üle maailma. Enamus, ehk 85% karusnahast, mida poodides kasukate, kraede või pisidetailidena leida võib, pärineb karusloomakasvatustest, väiksem osa loomi püütakse otse loodusest. Viimasel juhul õigustavad püüdjad karusnaha kasutamist tihtipeale loomade liigse arvukuse vähendamisega, mistõttu poleks mõttekas lasta kasukal kaotsi minna – tegelikkuses aga päris nii ei ole, sest maailmas on karusloomade püüdmisel väga levinud erinevate lõksude kasutamine, mis lisaks loomade kannatustele avaldab ka loodusele otsest kahju, sest:

- karusloomi püütakse lõksudega kasumi saamise, mitte loomade arvukuse reguleerimise eesmärgil, ning kuigi karusloomakasvatuste kõrval on lõksudega püüdmisel väiksem osakaal, on viimase näol karusnahatööstuse kogumahu tõttu tegemist siiski suure negatiivse mõjuga ökosüsteemi toimimisele;

- lõksudega püüdmine ise ütleb juba seda, et karusnaha jaoks ei kasutada nt vanu, haigeid, liigse arvukusega või looduses hukkunud loomi;

- lõksudega püüdmine on primitiivne ja tulemus määramatu ega sõltu lõksuseadja oskustest, seetõttu satuvad lõksu juhuslikud loomad ehk ei saa ’sorteerida’ välja ainult karusloomi ning seetõttu piinlevad ja hukkuvad paljud teiste liikide esindajad täiesti niisama, hinnanguliselt on kaks kolmandikku lõksu sattunud loomadest mittesoovitud, lisaks jääb lõksudesse ka ohustatud liikide esindajaid, linde ja koduloomi - seetõttu ei saa lõksudega vaid kindla liigi arvukust kontrollida vaid tulemus on tihti vastupidine; nt USA-s on sajad looduskaitse all olevad valgepea-merikotkad lõksude tõttu vigastada saanud või hukkunud;

- lõksud aitavad levitada haigusi – haiged loomad ei huvitu tavaliselt söögist, seetõttu satuvad lõksu eelkõige liikide terved esindajad, mis mõjub halvasti populatsiooni geneetikale;

- eeltoodud põhjustel saab häiritud looduse tasakaal, sest tegemist on tehisliku ja juhusliku vahelesegamisega vaid kasumi teenimise eesmärgil, mis omab mitmeid tõsiseid tagajärgi ökosüsteemi toimimisele ning maailmas leidub küll näiteid, kus lõksude tõttu on viidud ühe liigi arvukus ohtlikult madalale, samas teise arvukust liialt suurendades; kuna kiskjad on tavaliselt karuslooma püüdjate sihtmärk, siis kasvab kiskjate kui toiduahela tipus asuvate loomade vähendamise tõttu teiste liikide arvukus;

- lõksudega püüdmine on ka väga julm - lõksu sattumine põhjustab loomadele kannatusi kuni selleni, et loomad närivad pääsemiseks oma lõksujäänud jäseme ise otsast;

- lõkse käiakse metsades regulaarselt kontrollimas – arvestades seda, et loomade lõksu sattumine võtab aega ja sinna satub palju ka mittesoovitud loomi, paljudel loomaliikidel on üksildase eluviisi tõttu hõre asustus, looduses on alasid, kus karusloomad ei ela ja mitmed asupaigad on inimasustusest kaugel, siis on regulaarse lõksude juurde ja tagasi sõitmise puhul tegemist ka märkimisväärse kütusekuluga.

Karusnaha nõudluse tõttu pärineb enamus karusnahast aga karusloomakasvatustest, kus loomad enne piinarikast hukkamist kitsastes puurides elama peavad. Kulude minimeerimise tõttu on sealsed elutingimused loomadele sobimatud – loomad elavad mitmekesi koos väikestes traatpuurides, puuri traadist pinnal käimine tekitab käppade vigastusi, mitmed looduses üksildase eluviisiga või tihti ka vees viibivad loomad kogevad kitsastes puurides suurt stressi, mis viib muuhulgas kaasloomade vigastamise ja korduvliigutusteni. Loomadele söödetakse tihtipeale ka regulaarselt kõhulahtisteid, et nende väljaheited mugavalt läbi puuri traatpõhja maapinnale kukuksid. Stressi ja ebahügieeniliste tingimuste tõttu on karusnahakasvatuste loomad tihti haiged – piisab vaid kokkupuutest kasvatuse territooriumile sattunud vabalt elava metsaloomaga, et haigused edasi levida saaksid. Loomadele veterinaarabi tihtipeale ei võimaldata, kuna see oleks lisakulu ja haigused karusnaha kvaliteeti üldjuhul ei mõjuta.

Järgnevas peatükis vaatlemegi põhjalikumalt erinevaid karusloomakasvatustega seotud probleeme.

Levinumad ökoloogilised probleemid seoses karusloomakasvatustega

* Kasvuhoonegaas metaan

Metaan on kasvuhoonegaas, mis tekib loomade seedetegevuse tagajärjel. Kasvuhoonegaaside kahjulikust mõjust kliimasoojenemisele on räägitud palju. Metaan on aga kümneid kordi aktiivsem kasvuhoonegaas kui süsihappegaas CO2. Karusloomakasvatuste pidamine tekitab olukorra, kus loomi on oluliselt rohkem, kui neid ainult vabas looduses olla võiks, seetõttu on loomade elutegevuse mõjud ka loodusele koormavamad. Loomakasvatus annab kolmandiku metaani emissioonist maailmas. Seetõttu on hakatud viimastel aastatel inimeste tarbeks kasvatatavate loomade olulisele mõjule globaalsest kliimasoojenemisest lähtuvalt üle maailma üha enam tähelepanu pöörama.

* Väljaheited

Erinevalt vabast loodusest, kus loomade asustus on hõre, on karusloomad kasvatustes väiksel maa-alal puurides väga kontsentreeritult koos ning nende väljaheited, mis läbi puuride traadist põhjade maapinnale kukuvad, avaldavad seetõttu ka loodusele hoopis suuremat ning otseselt kahjulikku mõju. Loomade väljaheited sisaldavad palju fosforit ja lämmastikku, mis võivad sattuda veekogudesse või pinnasesse, rikkudes ka põhjavee. Väljaheidetes sisalduvad toitained soodustavad veekogudes ka vetikate vohamist, mis vähendab vee hapnikusisaldust, mis võib omakorda põhjustada tundlike kalaliikide kadumist. Näiteid, kus kontsentreeritud väljaheited karusloomakasvatustes on ümbritsevat ökosüsteemi kahjustanud, leidub maailmas mitmeid, nt suleti 1998 aastal Rootsi suurim rebasekasvatus, kuna see reostas kohalikud veevarud; ligikaudu samal ajal ilmnes Poolas läbiviidud uuringust, et karusloomakasvatust ümbritsev pinnas oli saastunud nematoodide ehk ümarusside tõttu. Soome linnas Kaustinenis tuli põhjavee tarbimine lähedal asuva karusloomakasvatuse tõttu lõpetada. USA-s Wisconsin’s pandi kinni mingikasvatus peale seda kui lähedalasuvast kaevust võetud proovid näitasid kõrget nitraatide kontsentratsiooni. Mõistmaks probleemi tõsidust looduskeskkonnale, siis nt USA-s nüliti 2004.aastal 2,56 miljonit naaritsat ning naaritsakasvatused kokku tootsid kümneid tuhandeid tonne väljaheiteid – ja seda kõigest ühes riigis ühel aastal ja ühe loomaliigi puhul.

* Võõrliigid

On väga tavaline, et paljudes riikides on karusnahatööstuse tõttu esindatud mitmed liigid, kes on riiki sisse toodud ehk keda vastava riigi looduses muidu ei esineks. Võõrliikide sissetoomine tekitab kohalikule ökosüsteemile selgeid probleeme ning neid on pärast loodusest eemaldada väga raske. Nt Islandil on karusnaha eesmärgil puna- ja hõberebaste importimine oluliselt vähendanud kohaliku arktilise rebase arvukust. Karusloomakasvatustest põgenemise tõttu looduses võõrpopulatsiooniks muutudes on kohalike ökosüsteemide tasakaalu kahjustanud nt pesukarud Saksamaal, sooblid USA-s ja opossumid Uus-Meremaal. Eestis on nt kährik üks sissetoodud võõrliikidest, kes on tuntud murdja ning marutaudi levitaja. Lisaks on meiegi looduses võõrliigina levinud mingid ehk ameerika naaritsad (Eestis põgenes neid karusloomafarmidest alates 1960. aastate keskpaigast igal aastal sadakond) põhjus, miks meie kohalik euroopa naarits on tunnistatud kaitsealuseks liigiks ning keda üritatakse praegu väljasuremisest päästa.

Lisaks toovad võõrliigid kaasa ka omad haigused: nt on farmiminkidel leitud Aleuudi haigus (AVD), mis on oletatavasti Ameerika päritolu. Praeguseks on leidnud kinnitust selle haiguse levik mitme maa (sh Hispaania, Prantsusmaa, Suurbritannia ja Venemaa) pisikiskjate looduslikes asurkondades, mis võib oluliselt mõjutada looduses elavate pisikiskjate seisundit. Eesti suurimas farmis Balti Karusnahk on Aleuudi haigus esinenud pidevalt (vt pt2 keskel). Eestis pole selle haiguse levikut looduslikes asurkondades seni uuritud.

* Nülitud kehad

Looduse säästmise seisukohast on oluline vahe, kas kütitakse loom, keda esmalt toiduks tarvitatakse ja kelle karv ka siis ühtlasi inimese tarbeks ära kasutatakse, või tapetakse loom pärast vangistust karusloomakasvatuses vaid tema kasuka pärast, mis ongi karusnahatööstuse ainus eesmärk. Inimene aga karusloomi (Eestis nt hõbe- ja sinirebased, mingid, tšintšiljad jm) toiduks ei tarbi – seetõttu raiskab karusnahatööstus loomade elusid ja loodust üldse eriti alusetult. Pealegi ei tohigi inimene karusloomakasvatuste loomade liha süüa, kuna toiduks tarvitatavate loomade osas kehtivad seadusega karmimad regulatsioonid ja nõuded kui ainult karusnaha eesmärgil kasvatatavatele loomadele.

Mis saab nülitud kehadest? Maailmapraktika järgi jõuavad need tihtipeale metsa alla või prügilatesse, reostades pinnast ja veekogusid; levinud on ka korjuste põletamine, mis omakorda paiskab õhku kahjulikke aineid nagu lämmastikoksiidid, vääveldioksiidid, raskemetallid jne. Tihtipeale söödetakse karusloomi ka oma nülitud liigikaaslaste surnukehadega, kuid see saab olla võimalik vaid siis, kui hukkamine ei toimunud looma mürgitamise läbi.

Kuidas on loomsete jäätmete osas lood Eestiga? Sead­use (vt ka täiendus 2003a) § 10 järgi on karuslooma korjuse kasutamine teise karuslooma söödaks lubatud pärast piisavat kuumtöötlemist. Lisaks on lubatud loomseid jäätmeid teatud tingimusi arvestades ka matta ja põletada, vt ka Põllumajandusministeeriumi materjali. Eestis asub ka loomsete jäätmete käitlemise tehas. Riigikontrolli poolt teostatud loomsete jäätmete käitlemise korralduse auditi põhjal (pt44 lk12, 2007a) puudub riigil osaliselt või täielikult ülevaade mh hukkunud karusloomade koguste ja käitlemise kohta.

Karusnaha töötlemine on üks kolmest kõige saastavamast tööstusest maailmas

Kas karusloom on püütud loodusest või on ta kasvanud vangistuses karusloomakasvatuses – eesmärk on ikka karusnahk. Karusnaha töötlemine on mitmeetapiline (pesemine, kuivatamine, pleegitamine, parkimine, värvimine) ning äärmiselt mürgine ja saastav protsess, mis on seetõttu tunnistatud Maailmapanga (1995) poolt avaldatu põhjal kolmandaks kõige mürgisemaks tööstuseks, millest eespool on vaid ’väetised ja pestitsiidid’ ning ’tööstuslikud kemikaalid v.a väetised’.

Vaid toornahk on bioloogiliselt lagunev, kõik müügil olevad karusnahksed esemed on aga keemiliselt töödeldud, mis muudab nad looduses lagunematuks - vastasel juhul laguneksid nad kandes ära.

Karusnaha töötlemisel kasutatakse kemikaale nagu formaldehüüde, kroomi, erinevaid happeid, vesinikperoksiide, kromaate, pleegiteid, õlisid, sulfiide, kivisöetõrva derivaate, värvaineid ja viimistlusvahendeid. Mitmed neist mõjuvad inimesele nahka ärritavalt ja kantserogeenselt, mistõttu on nahaparkimistöökodade töötajad palju vastuvõtlikumad vähile. Mõned näited kemikaalide mõjust inimese tervisele:

* formaldehüüd on tugev allergeen, mis võib põhjustada allergilist nohu ja hingamisteede haigusi ning on liigitatud Rahvusvahelise Vähiuuringute Agentuuri poolt inimesele kantserogeenseks (kasutatakse ka nt laipade palsameerimiseks)

* kivisöe tõrva derivaadid on samuti ühed mürgisemad vähkitekitavad ained

* kromaadid võivad põhjustada hingamisraskusi, allergiat ja muid terviseprobleeme

Mürgiste ainete kasutamise tõttu avaldavad karusnahatöötlemise tehaste jäätmed lisaks inimese tervisele ka looduskeskkonnale väga kahjulikku mõju; jäätmeid esineb nii vedelal, tahkel kui ka gaasilisel kujul. On arvutatud, et kroomi kasutavad parkimistöökojad raiskavad iga tonni töödeldud loomanaha kohta ligi 15.000 gallonit (~57.000 liitrit) vett ning toodavad lisaks muudele mürgistele ainetele kuni 2200 naela (990 kg) tahkeid jäätmeid.

Näiteid nahaparkimise kahjulikust mõjust maailmas:

Nt USA-s trahvis Keskkonnakaitse Agentuur (Environmental Protection Agency) 1991 aastal kuut karusnaha töötlemise tehast, tuues välja rikkumised tervistkahjustavate jäätmete osas väites, et karusnaha töötlemisel kasutatavad lahustid võivad põhjustada hingamisprobleeme ning on määratletud ka vähkitekitavatena.

Ameerikas leiti 1998.a uurimuses, et naistel, kes töötasid karusnahatöötlemise tehastes, oli suurem risk rinnavähi tekkeks.

Parkimistöökodade läheduses põhjavette sattuvad plii, tsüaniidi ja formaldehüüdi kogused on suureks saasteallikaks – nt USA-s leiti uuringute tulemusena, et ühe Kentucky osariigi linna parkimistöökoja piirkonnas elavate inimeste seas esines lisaks muudele tervisehäiretele ka leukeemiat 5 korda sagedamini kui USA-s keskmiselt.

Indias on parkimistöökodade jäätmed mürgitanud mitmeid jõgesid, nt Ganges, põhjustades ka mitmete veeasukate hukkumist. Parkimistöökodade töötajate seas on levinumad terviseprobleemid nahahaigused, palavik, silmapõletik, kopsuvähk ning viljatus. Kui kolmeteistkümnes külas võeti pinnase- ja veeproovid, testimaks parkimistöökodadest pärinevate kemikaalide taset, siis ületasid kõik saadud tulemused India seadusandluse poolt lubatud piire. On ka juhtunud, et külaelanikud on pidanud mürgitatud elukeskkonna pärast linna kolima ning seal tööd otsima.

Euroopa Komisjon peab õhureostust üheks peamiseks nahaparkimisega seotud keskkonnaalaseks probleemiks, kuna läbi nahaparkimise protseduuride eralduvad toksilised lõhnavad ained.

Energiakulu - protsess loomast valmistooteni on energiakulukam kui kunstkarusnaha puhul

Ford Motorsi uurija Gregory Smith’i poolt läbi viidud uuringu tulemusena leiti, et loodusest püütud metsaloomalt pärit karusnahast valmiseseme tootmiseks kulub kogu protsessi peale kokku ligi 3 korda enam kütust kui kunstkarusnahkse eseme tootmiseks, võttes arvesse kogu fossiilse kütuse alates transpordikulust inimasulatest kaugel asuvate lõksude pideva kontrollimisega kuni naha parkimise protseduurideni välja.

Lisaks loodusest püüdmisele on ka karusloomakasvatused väga energiakulukad, kasutades suuri koguseid fossiilset kütust – Michigani Ülikooli poolt tehtud uurimuse kohaselt kulub puuris kasvatatud loomade nahast kasuka tootmiseks koguni 15 korda rohkem energiat kui sama kasuka valmistamisel kunstkarusnahast. Vaatame lähemalt, millele energia kulub:

Üks suurimaid kuluallikaid on toit, mis valitakse tavaliselt võimalikult odava hinna järgi. Selle tulemusena võidakse karusloomakasvatuste loomade toiduks kasutada muuhulgas ka kolmandatest riikidest imporditud geneetiliselt muundatud toidulisandeid, mis tähendab aga suurt energiakulu sööda transpordile. Loomade elushoidmise jaoks enne nülgimist kulub Kanada näitel ühe naaritsakasuka tootmiseks kokku 3 tonni sööta ning ühe rebasekasuka tootmiseks tonn sööta.

Olulisel kohal on ka transpordikulu, kuna karusloomi kasvatatakse inimasustusest kaugel, moetööstused asuvad aga suurlinnades. Transpordi läbi kulutatakse fossiilset kütust ning paisatakse õhku kahjulikke aineid. Karusnahatööstuse globaalsuse tõttu kasvatatakse loomi eelkõige piirkondades, kus on odav tööjõud ja puudub loomakaitse – karusnahast esemete tootjatele tähendab see väiksemaid kulusid ja tarbijale madalamat lõpptoodangu hinda, loomadele aga paraku kujuteldamatuid kannatusi. Toornahad transporditakse seejärel üle maailma asuvatesse oksjonikeskustesse (ostjateks hulgikaupmehed ja rõivatootjad), kus kujuneb karusnaha hind (nt Eestile lähimad asuvad Helsingis, Kopenhaagenis ja Peterburis). Pärast oksjonit on tarvis toornahad töötlemiseks edasi transportida vastavatesse tehastesse, kus ootavad ees mitmed protseduurid nt kraapimine, pesemine, parkimine, kuivatamine, naha tekstuuri ja välimuse muutmine (pügamine, värvimine), mis kasutavad omakorda palju energiat nagu elekter ja küte, lisaks tuleb teatud etappide jaoks luua süsteemid ka kindla ruumitemperatuuri ja õhuniiskuse taseme hoidmiseks. Arvestatavalt kulub kütust ka karusnahkade transpordiks tootjate, hulgi- ja jaemüüjateni.

Eesti alalt saadav karusnahk tuleb praktiliselt kogu ulatuses karusloomakasvatustest, liikudes sealt edasi rahvusvahelistele oksjonitele müügiks. Loomi karusnaha eesmärgil loodusest eriti ei püüta ja need loomad, kes metsades nt liigiarvukuse regulatsiooni pärast maha lastakse, jäävad tihti niisama metsa alla – üheks põhjuseks on siin nahkade madal kokkuostuhind nö üksiküritajate jaoks, sest kasvandustest tulev masstoodang lööb hinnad alla, teise põhjusena on kohalikud jahimehed nimetanud ka väga kallist ja halva kvaliteediga teenust, mida üksikud Eesti nahatöötlejad pakuvad.

Loomade kannatused ei ole loodussõbralik nähtus

Ühegi liigi kannatused ei saa esindada rohelist mõtteviisi. Karusloomakasvatustes on tegemist metsloomadega, kes on kitsastesse puuridesse vangistatud ainult selleks, et inimesed saaksid nad tappa, nülgida ja nende kasuka endale võtta, et sellega varrukate ääri jne ’kaunistada’. Inimene samas karusloomade liha ei söö, seega kannatavad loomad vaid aksessuaarideks saamise tõttu.

Karusloomakasvatustes elavad loomad kuni nülgimiseni väikestes traatpuurides – käppadega traadist põhjal käimine ja ruumipuudus tekitab loomades suurt stressi, mis viib muuhulgas vigastuste ja korduvliigutusteni. Haigused ja vigastused on väga levinud ning jäävad sageli ravimata. Ei arvestata ka seda, et mõned liigid on looduses üksildase eluviisiga, omades suurt isiklikku maa-ala, või harjunud tihti ka vees viibima. Iga tarbija poolt tehtud karusnahkse eseme ost on seega investeering loomade kannatuste jätkumisse, andes karusloomakasvatustele põhjuse edasi tegutseda.

Ka karusloomade hukkamine meenutab õudusfilmi. Hukkamismeetodite valikul saab määravaks karusnaha minimaalne kahjustamine, kuna sellest sõltuvad äritulud, mitte aga loomade kannatused, mis meetodiga kaasnevad. Valutust süstist, mida kasutatakse loomakliinikutes kassi ja koeri nö magama pannes, võivad karusloomakasvatustesse vangistatud loomad vaid unistada. Rebaseid tapetakse üheaegse elektrilöögiga suhu ja pärakusse, peale mida nad nülitakse. Naaritsad pannakse kastidesse, kus nad lämmatatakse gaasiga. Lisaks loomi ka mürgitatakse, pressitakse elusalt kokku, murtakse kael või lüüakse neile raske esemega pähe. Eestis reguleerib karusloomade hukkamist Põllumajandusministeerium, täpsemalt saab lugeda Riigiteatajast (pt 3). Kuna loomade hukkamist võib võrrelda liinitööga ja lühikese ajaga tuleb hukata palju loomi, siis hoolimata seadustest leidub üle maailma palju näiteid, kus seda ei tehta hoolikalt, valmistades loomadele lisakannatusi.

Mitmetes riikides, eeskätt arengumaades, on tavapraktikaks loomade elusalt nülgimine – internetis leidub palju dokumenteeritud materjali, kuidas teadvusel loomadelt nahk maha rebitakse ning veel hingavad kehad seejärel teiste saatusekaaslaste juurde hunnikusse visatakse, kus loomad veel ca 10-15 minutit piinarikkalt elus on. Üks kurikuulsamaid näiteid on siinpuhul Hiina, kus puuduvad igasugused loomapidamist reguleerivad seadused ning kus tapetakse karusloomadena ka kasse ja koeri, samas toodab Hiina ca 50% kogu maailma karusnahast, mis imporditakse edasi ka USA-sse ja Euroopa riikidesse – Euroopa Liidu riikides kehtib aga alates 1.jaanuarist 2009 keeld kasside ja koerte karusnahka sisaldavate toodete impordiks, ekspordiks ja nendega kauplemiseks. Euroopa Liidu poolt vastu võetud kasside ja koerte karusnaha impordi ja sellega kauplemise keelu üks põhjus on meie suurem empaatia nende kui koduloomade vastu; loomad on aga nad kõik – ka rebased, naaritsad, tšintšiljad jne – ja kõik nad tunnevad valu ja soovivad elada neile loomuomasel moel.

Teistesse riikidesse, sh USA-sse, aga import jätkub ehk välismaal oste tehes võid ka Sina saada endale nt piinatud kassi või koera karvaga ’kaunistatud’ rõiva või eseme; samas ei leia toote pealt ilmselgetel põhjustel kunagi silti, mis ütleb, et tegemist on koera või kassiga – otse vastupidi – sildil võib olla märgitud, et tegemist on muu looma nahaga või koguni kunstkarusnahaga. Karusnahakasvatustest Hiina moodi võib lugeda järgnevast uurimusest. Koerte ja kasside kasutamine karusnaha eesmärgil on arengumaades tavaline, seega ei ole Hiina siin ainus näide – nt Indias saab sama saatuse osaliseks ca 30 000 koera igas kuus, kes samuti läbi erinevate toodete paljudesse riikidesse müügile jõuavad.

Tarbija seisukohast on oluline teada, et karusnahatööstuse globaliseerumise tõttu on riik, kus karusnahakasvatus asub, ja riik, kus karusnahast ese valmistatakse ja kus seda lõpuks müüakse, tihti erinevad. Paljud karusloomakasvatused paiknevad odava tööjõu ja puuduvate loomakaitseseaduste tõttu arengumaades, kust pärit toornahad tuuakse kokku oksjonikeskustesse üle maailma, kus maaklerid, hulgimüüjad või rõivatootjad neid ostavad ning kelle kaudu jõuavad karusnahad uutesse riikidesse edasi. Üldjuhul ei tea ka poemüüjad, millise riigi karusloomadest nende toodang valmistatud on. Tavaliselt öeldakse vastuseks Itaalia, mis on praegusel ajal siiski peamiselt vaid karusnahksete esemete tootja, sest siseriiklike karmistunud nõuete tõttu kasvatatakse seal karusloomi väga vähe. Seetõttu ei saa ka tarbija kindel olla, kus riigis ja millistes tingimustes kasvatatud ja millise looma kasukast eseme ta endale saab.

Lisaks: kuna arengumaade toodangu kvaliteedis ei saa kindel olla, siis tuvastati 2003.a nt Austraalias ja Euroopas müügil olnud kassi ja koera karvaga valmistatud esemetes, sh laste mänguasjades kroomi (kantserogeenne ühend) sisalduse kõrge mürgine tase.

Kuigi Euroopas kehtivad karusloomakasvatuste osas rangemad seadused kui arengumaades (kus neid tihtipeale ei olegi), ei suudeta praktikas nende täitmist siiski piisavalt tagada, nagu näitavad ka viimati läbiviidud uuringud Hispaanias, Taanis, Norras ja Soomes. Sealt leiab põhjalikku pildi- ja videomaterjali, kus on hästi näha tingimused, milles loomad karusnahakasvatustes tegelikult elama peavad, sh kitsastest traatpuuridest tingitud käppade vigastused ja stress koos korduvliigutustega, ravimata vigastused ja haigused, lahtised haavad jne.

Kokkuvõtteks

Piinatud loomad ja kahjustatud loodus ei ole öko!

Kuna karusnaha jaoks puudub praktiline vajadus - inimene karusloomade liha ei söö ehk loomad kannatavad vaid aksessuaarideks saamise tõttu - siis on kõiki miinuseid arvesse võttes paradoksaalne, et karusnahatööstuse jätkumise ainsad põhjused on vaid tarbijate teadmatus ja luksusjanu.

Inimestena on meil valikuvõimalus, seetõttu on karusnaha kandmise puhul kõige määravam see, et ei ole kaugeltki eetiline vaid edevuse pärast teiste maiste liikide esindajaid vangistada ja tappa. Seega on iga inimese valikutel oluline roll - karusnahakasvatused ja loomade kannatused jätkuvad vaid seni, kuni leidub inimesi, kes nende jätkumist karusnaha ostmisega toetavad, või kui otsustatakse selline ebaõiglus lõpetada riiklikul tasandil, mida nt Austria, Iirimaa ja Suurbritannia karusloomakasvatuste keelustamisega juba teinud on.

Surnud loom ei kaunista ning karusnaha kandmine annab märku vaid kandja ignorantsusest.

Eelista eetilist – kanna kannatustevabalt!

Lisalugemist:

 * Looduskaitseseadus

* Loomakaitseseadus

* Eesti Loomakaitse Selts (vt Karusloomad ja Õigusaktid)

* Loomade Nimel

* Karusnahavaba Ãœhendus

* Põllumajandusministeerium

* Eesti Loodus - Loomakaitseselts taotleb karusnahakasvanduste keelustamist

* Eesti Loodus - Loomaõiguslased: loomad ei ole inimeste jaoks

* Bioneer.ee - Karusnahk ei ole ökoloogiline

* veg.ee - Naturaalne ei tähenda alati keskkonnasõbralikku

* Maaleht.ee - Soome karusloomafarmidest ilmusid kohutavad videod

* delfi.ee - Julm karusnahk

* http://www.crueltyisnotgreen.com/

* Toxic Fur: The Impacts of Fur Production on the Environment and the Risks to Human Health

* How the Fur Trade Spreads Chemical Poison (also Fur Farming, Trapping, Fur Processing)

* Fur Trade - Fur Farms and the Environment

* Fur Trade - Trapping and the Environment

* Fur Trade - Fur: A Waste of Energy

* Fur Trade - The Problem with Fur Trim

* PETA - Wool, Fur, and Leather: Hazardous to the Environment

* PETA - Indise the Fur Industry: Animal Factories

* PETAIndia - Cattle Are Not the Only Animals Killed for Their Skin, Environmental effects of leather

* http://www.thepetitionsite.com/5/boycott-the-use-of-leather

* http://aliberation.vegaplanet.org/trapping.php

* http://www.infurmation.com/daf/2010/overview.php

* http://www.fao.org/WAIRDOCS/LEAD/X6114E/x6114e05.htm#TopOfPage (Tanneries)

* The Cat and Dog Fur Trade (vt osad 1-8)

* Fun fur? A report on the Chinese fur industry

* A Shocking Look Inside Chinese Fur Farms

* McCartney attacks China over fur